Ajakirjanik Maria Mäkelä tunneb häbi, et ta ei võtnud aastaid tagasi endale vastutust oma raha kogumise ja kindlustamise eest. Ta pöördus abi saamiseks investori Helena Rostedti poole, kes oli noor ema ja võlgades, kui hakkas iga kuu 15 eurot kõrvale panema.
„28-aastasel Joonil on 30 000 eurot investeeringuid ja 8 investeerimisobjekti”, „Jesse on kuue aastaga kogunud peaaegu 60 000 eurot kapitali”, „Koduperenaine Jenna on kolme aastaga säästnud 30 000 eurot”.
Eespool mainitud pealkirjad on võetud ajalehe „Duunitori” lehekülgedelt, kuid sarnaseid artikleid avaldatakse iga päev ka teistes meediakanalites. Neid lugedes mõtlen ma ainult üht: kuidas?
Ma vaatasin just oma investeeringuid internetipangas, mida ma 14 aastat polnud meenutanud. Kui ma ostsin oma esimese maja, soovitas pank mul ka investeerida. Ma ilmselt noogutasin nõusoleku märgiks ja mul avati kaks osakute investeerimisfondi.
Mäletan, et minu investeerimisprofiil oli mõõdukas. Seetõttu investeerisin varadesse, mis ei pakkunud suurt kasumipotentsiaali, kuid ei riskinud ka märkimisväärseid kahjumeid.
Kui mulle eile oleks küsitud, millistesse fondidesse ma investeerin, ei oleks ma osanud vastata. Ja veel vähem, miks just nendesse fondidesse.
Nüüd aga olen hakanud tõeliselt huvituma rahandusest. Suurema osa oma täiskasvanuelust olen jaganud elamiskulusid abikaasaga, kuid viimased kolm aastat olen ise vastutanud oma rahanduse eest.
Ma pidin loobuma oma kodust, pärandit pole oodata ja pensionisüsteemi nõrgenemine teeb mulle muret. Intressimäärade tõus ja inflatsioon on mõjutanud minu rahakotti, nagu ka teiste tarbijate rahakotte.
Ma olen paljuski õnnelik. Mul on keskmine sissetulek ja dünaamiliselt arenevas meediatööstuses olen ma üks väheseid, kes on kogu oma karjääri jooksul töötanud alalises töökohas.
Selle teadmine ainult suurendab mu muret; see on veel üks põhjus, miks ma pidin rikkust koguma.
Üks fondidest tundub mulle 8% tootlust toonud, teine aga mitte midagi. Vaatan kurbi numbreid ja tunnen häbi. Miks ma varem oma rahaasjadega tegelenud pole? Miks ma passiivseks jäänud ja oodanud, kuni Jonid ja Jennid investeerimisrongiga minust mööda kihutavad?
Parim investor unustab investeerida
Minu investeeringute tootlus osutus madalaks, kinnitab 35-aastane Helena Rostedt, finantsinfluencer ja investor, kellele ma oma raha usaldan. Ta arvutas, et isegi mõõduka tootluse prognoosi korral oleks ma 14 aastaga pidanud koguma 30 000 eurot. Sellest on veel kaugel.
„Siiski on parem investeerida ebaõnnestunult kui üldse mitte investeerida. Kui raha oleks hoiukontol, ei saaksite isegi kaheksa protsenti tulu.“
Vaadame koos minu ebaefektiivse investeerimisfondi tootluse graafikut. Helena liigutab sõrme graafikul üles ja alla; tema sõnul näitab fond suurt volatiilsust. See tähendab, et fondi väärtus on tugevalt kõigunud, mis muudab selle riskantsemaks.
„Teatud hetkel näitas teie fond häid tulemusi, kuid pärast sõja algust Ukrainas läks ta pankrotti ja ei ole siiani taastunud.”
Kui ma hakkasin sellesse fondi investeerima, vastas see minu tagasihoidlikele eesmärkidele. Fond muutus nullsummafondiks alles pärast radikaalseid muutusi finantsturgudel.
See juhtub harva, kuna pikas perspektiivis on fondid tavaliselt alati võitjad. Mul lihtsalt ei vedanud. Aga vähemalt ma ei kaotanud ja tegin midagi õigesti, kuigi see oli juhuslik.
Helena sõnul on parim investor see, kes investeerib igakuuliselt ja unustab seejärel investeerimise ära.
See kehtib pikaajaliste investeeringute kohta fondidesse, mille väärtus kõigub aastate jooksul alati veidi. Kes fondi tähelepanelikult jälgib, võib kõikumiste tõttu paanikasse sattuda ja investeeringud ebasobival hetkel tagasi võtta. Kui fondil lasta rahulikult kasvada, tasanduvad kõikumised ja tulemus on tavaliselt kasumlik.
Minu enese süüdistav Elena noogutab pehmelt.
„Ei ole mõtet minevikule kinnituda. Kõige olulisem on see, mida sa praegu teed.”
Keskmine säästude või investeeringute summa on naistel 130 eurot kuus ja meestel 220 eurot kuus. Allikas: Danske Banki uuring „Finantsiline kindlustunne 2024”.
Üksikema igapäevane rutiin viis Helena võlgadesse.
Helena teab, millest ta räägib. Just tema on see, kes satub pealkirjadesse „võlgadest rikkusesse”.
Helena kasvas üles suures peres, kus toad ja riided jagati 12 venna ja õe vahel. Kuigi pere kaotas majanduskriisi ajal nii äri kui ka kodu, ei kandunud vanemate rahalised raskused üle lastele. Helena hindab seda, kuid tagasi vaadates leiab ta, et raha teemast oleks pidanud rohkem rääkima.
„Finantsharidus seisnes selles, et sulle anti 20 eurot ja paluti ülejäänu tagasi anda. Mõistan muidugi, et investeeringud ei olnud esimene asi, mida sa mõtlesid, kui seda jultunuga tegelesid.”
Tal oli väga vähe vahendeid oma rahaasjade haldamiseks. 18-aastaselt lahkus Helena ärikoolist ja kolis Mäntsälast Helsingisse tööotsingutele.
Seejärel järgnesid aastad juhuslikke töid vorstivabrikus, pesumajas, lapsehoidjana, koristajana… Kuigi palk tuli kord kahe nädala jooksul, oli mu konto iga kahe nädala tagant tühi. Kõik kulges oma rada.
„Ma olen alati olnud väga spontaanne ja impulsiivne, mis kajastus ka mu kulutustes.”
Olukord teravnes, kui Helena sai emaks. Ta sünnitas esimese lapse 21-aastaselt ja teise paar aastat hiljem. Helena kasvatas mõlemat last algusest peale üksi.
Suur pere ei pidanud laste pärast muretsema, kuid üksindus oli probleem. Helena summutas selle valu asjade ja riiete ostmisega. Ostlemine andis talle dopamiinihoogu, lühiajalise heaolutunde. Tulu ja kulude tasakaalustamatuse tõttu hakkas ta võlgu koguma.
„Kuigi ma maksin nii palju, kui suutsin, jätkusid nõudekirjad. Iga kord, kui postkast purunes, hakkas mul halb.”
Mõnikord kulutas Helena üüriraha enda ja laste toidule, mõnikord laenas ta vanematelt. Tundus, et väljapääsu pole.
„Pikka aega sulgesin silmad oma olukorra ees. Süüdistasin ühiskonda, oma lapsepõlve, kõiki peale enda. Oli uskumatult raske peegli ette astuda ja tunnistada, et mina olen ainus, kes saab kõik korda teha.”
Kuidas raha fondidest välja võtta?
Enamikul juhtudel saate investeerimisfondidest raha kiiresti välja võtta. Kapitalikasvule kehtib 30% maksumäär. Kui kasvu summa ületab 30 000 eurot, tõuseb maksumäär 34%ni. Kõik kahjumid võib maksustatavast baasist maha arvata.
Helena alustas investeerimist 15 euroga
Helena puhul ei alanud muutused paremuse poole üheainsa äkilise oivallusega. Ideed küpsesid aeglaselt, kuid tunne oli tugev: ma ei pea olema kogu elu vaene. Mul on samad võimalused kui kõigil teistelgi.
Helena hakkas googeldama. Ta leidis finantsblogisid, kus naised avalikult jagasid oma eelarveid, ja hakkas ise oma kulusid ja tulusid arvestama.
„Ma mõistsin äkki, et raha ei kao lihtsalt niisama minu kontolt. Ma saan ise otsustada, mille peale seda kulutada. See andis mulle kontrolli tunnet.”
Helena avastas blogide kaudu ka investeerimise. 2016. aastal investeerisid paljud Rootsi aktsia- ja fondivahendaja Nordneti kaudu ning ka Helena avas seal konto. Ta alustas 15 euroga. Varsti kasvas summa 15,5 euroni.
„Kui ma nägin, kuidas summa järk-järgult kasvab, hakkasin ma sellest sõltuvusse. Pärast esimest sajat tundsin ma end rikkaks.”
Lisaks blogimisele uuris Helena teemakohast kirjandust. Ta luges põhjalikult Emilia Kullase ja Ninni Müllejää raamatut „Naine ja rikkaks saamise kunst”.
„Raamatut lugedes mõistsin, et võib tahta raha, võib tahta rikkaks saada. Selles pole midagi halba.”
Raamatus rõhutatakse ka seda, kui oluline on naistele võtta finantsküsimused enda kätesse. See on üks teemadest, millest Helena armastab rääkida oma kontol Invest Like a Tavis, mis loodi paar aastat tagasi Instagramis.
Ta peab talumatuks, kui paljud naised klammerduvad õnnetutesse abieludesse, sest kardavad, et lahutus toob kaasa nende rahalise olukorra kokkuvarisemise.
Säästud ja investeeringud tasuvad end ära ka muudes elusituatsioonides, nagu ootamatu haigus, kolimine või töötus.
„Raha annab valikuvabaduse. Ja kui mina suutsin oma rahaasjad kontrolli alla saada, suudab seda igaüks.”
Naised kardavad investeerimisriske – põhjuseta
Ma pole oma rahaliste probleemidega üksi. Danske Banki oktoobris avaldatud uuring „Finantsiline kindlustunne 2024” näitab, et iga teine naine on oma majandusliku olukorraga rahulolematu.
Sama uuring näitab, et 35% naistest ei investeeri üldse. Peamine põhjus investeerimisest loobumiseks on see, et naised ei tunne end piisavalt kvalifitseeritud. Nad kardavad riske nii palju, et ei investeeri üldse.
Helena Rostedt väidab, et see ei ole nii. Ta leiab, et inimesed, eriti naised, riskivad liiga vähe, investeerides fondidesse. Teisest küljest on näiteks otse aktsiatesse investeerimisel risk suurem ja seda küsimust tasub uurida enne investeerimisotsuste tegemist.
Palun Helenal selgitada riski erinevust investeerimisfondidesse (PIF) investeerimise ja otse aktsiatesse investeerimise vahel. See toimib järgmiselt: investeerimisfond on tavaliselt hästi diversifitseeritud, st investeerib sadadesse erinevatesse ettevõtetesse. Kui üks fondi ettevõtetest läheb pankrotti, ei juhtu midagi katastroofilist.
Otseaktsiatesse investeerimine on riskantsem. Kui teie raha on investeeritud ühe ettevõtte aktsiatesse ja see läheb pankrotti, on kõik kadunud.
Olgu, ilma tuumafüüsikata. Lisaks oma arusaamatustele selgitan oma huvi puudumist investeerimise vastu ka sellega, et ma pole üldse matemaatik.
Helena raputab pead, tema ka. Mul piisab sellest, et mõista investeerimise peamist põhimõtet: liitintress. See on nähtus, mille puhul intressi arvestatakse mitte ainult säästetud kapitalilt, vaid ka juba arvestatud intressilt. Lühidalt öeldes: raha toob raha.
„Kui loodad investeerimise kohta kõike aru saada enne, kui alustad, siis sa ei alusta kunagi. Usu mind, sa õpid.“
Aga kust alustada, keda usaldada? Helena jaoks on kõige lihtsam pöörduda oma panga poole ja paluda neil esitada investeerimisvõimalused.
Oluline on alustada investeerimist kohe, kui palk või muu sissetulek jõuab teie kontole. Kui ootate kuu lõpuni, ei jää teile tõenäoliselt investeerimiseks raha alles.
Helena ütleb, et kõik põhjused mitte investeerida on vabandused. Täna saab investeerimisfondidesse investeerima hakata vaid 10 euroga kuus.
„See võib tunduda julge, aga ma ei usu hetkekski, kui keegi ütleb, et tal pole investeerimiseks raha. Igaüks, kellel on pea kohal katus, leiab kümme eurot.“
Helena raamatusoovitused:
- Emilia Kullas ja Ninni Milloja: ‘Naine ja kunst rikastuda’
- Merja Mähkä ja Unna Lehtipuu: ‘Saa investoriks 7 päevaga’
- Esa Juntunen: ‘Tark investor’
- Sanna Latvala: ‘Eelarve raamat’
Ära võrdle end teistega.
Helena sooviks raha teemalistest vestlustest täielikult välja jätta häbi ja võrdlused. Alati leidub keegi, kes avas investeerimiskonto juba enne sündi või õppis lihtsalt oma raha targemalt kasutama.
Helena arvutas ise, et kaheksa aasta pärast peaksid tema investeeringud olema üle 100 000 euro. Kuid nii ei juhtunud.
Paar aastat tagasi lahkus ta palgatöölt, et hakata ettevõtjaks, mis neelas kümneid tuhandeid eurosid sääste. Ettevõtlus osutus rahaliselt ebaülevaatlikuks, mistõttu naasis Elena eelmisel sügisel palgatööle. Ta ei kahetse kaotatud raha.
„Minu investeeringud võimaldasid mul proovida kätt ettevõtluses. See oli iga senti väärt.”
Helena lühiajaline eesmärk on oma investeerimisportfelli ümber korraldada. Pikaajaline eesmärk on samuti selge: pensionil olles tahab ta elada oma investeeringute tuludest.
Praegu on Helena portfellis neli fondi, mis investeerivad üle kogu maailma. Soome turul investeerib ta ka otse aktsiatesse.
Helena ja tema abikaasal on investeerimiseks kinnisvara Turus ning Helena omab veel ühte investeerimiseks mõeldud kinnisvara koos sõbraga.
Helena ei anna mulle ega kellelegi teisele investeerimisnõuandeid. Selle asemel julgustab ta mind mõtlema sellele, mida ma tahan. Kui ma investeerin, siis mida ma tahan saavutada?
Ma ütlen teile, me naljatame tihti sõpradega, et pensionile jäädes kolime Hispaaniasse vanaemade juurde kommuuni. Teate küll, me istuksime basseini ääres, tõstaksime sangria klaasid tapas’e ees ja naudiksime päikest aastaringselt.
Helena ei naerata, nähes selle idee utoopilisust. Ta soovitab mul välja arvutada, kui palju selline elustiil maksaks. Kui palju raha pean koguma, et muuta nali eesmärgiks? Milliseid meetodeid saan selleks kasutada?
Ma neelan alla oma automaatse vastuse „aga millal?”. Ma ei hakka rääkima ebakindlusest tööhõive osas meie valdkonnas ega laulma sellest, et meie põlvkond ei pruugi kunagi pensionile jääda. Selle asemel teen pangast aja kinni.