Kui hommikusöögiks serveeritakse omlett, mis lausa voolab taldrikult maha, jääb ainult üks küsimus – kuidas nad seda teevad. Kodus tuleb omlett sageli tihe, kuiv ja üldse mitte selline, nagu hotellis serveeritakse.
Peamine saladus ei peitu mitte koostisosades, vaid tehnikas. Üks olulisemaid hetki on lisand, mis lisatakse munadele enne kuumutamist.
Tegemist on võiga, mis segatakse juba vahustatud munamassi. See ei lisa mitte ainult maitset, vaid aeglustab valgu koagulatsiooni, muutes tekstuuri kreemisemaks.
Või peab olema pehme, kuid mitte sulatatud – nii jaotub see ühtlaselt ega lase omletil kihistuda. Parim on kasutada soolamatut võid, et mitte rikkuda maitse tasakaalu.
Või kogus on umbes teelusikatäis kahe muna kohta. Sellest piisab, et saavutada soovitud tulemus, ilma rooga rasvaga üle koormamata.
Pärast või lisamist segatakse munad veel kord õrnalt, kuid ei vahustata. Oluline on säilitada õhulisus, et omlett tuleks kohev.
Pann peab olema hästi kuum, kuid mitte ülekuumenenud. Liiga kõrge temperatuur põhjustab kiire kõvenemise ja õrnuse kaotuse.
Omlett valmistatakse keskmisel tulel, segamata, kuni servad hakkavad kõvenema. Seejärel tõstetakse omlett ettevaatlikult spaatliga ja volditakse pooleks.
Mõned kokad lisavad veidi koort või piima, kuid see ei ole kohustuslik. Või annab iseenesest vajaliku tekstuuri ja maitse.
Oluline on omletti mitte üle küpsetada – see peab jääma seest veidi niiske. See eristab restoranis serveeritud omletti kodusest.
Serveeritakse kohe, ilma lisanditeta, et säilitada kreemjas maitse. Soovi korral võib kaunistada roheliste või juustuga, kuid see on juba maitse küsimus.
Selline omlett ei vaja keerulisi koostisosi, kuid nõuab tähelepanu detailidele. Just need teevadki selle sarnaseks parimates hotellides serveeritavaga.
Kui järgida tehnikaid, muutuvad isegi tavalised munad hommikuliseks luksuseks. Peamine on mitte kiirustada ja mitte unustada võid.