Ideaalse riisi saavutamine – mure, mitte üleküpsenud ja kokku kleepumata – on paljude kodukokkade unistus.
On olemas üks lihtne, kuid vähe tuntud meetod, mida kasutavad professionaalid.
Saladus peitub mitte niivõrd täpses keetmisaegas, kuivõrd õiges vee ja riisi suhtes ning täielikus segamatus protsessi ajal. Pärast vee ja riisi keemist katke pott tihedalt kaanega ja ärge avage seda enne keetmise lõppu.
Oluline etapp algab pärast tule väljalülitamist. Valmis riisi ei kiirustata kohe serveerima ega segama.
See jäetakse kaanega kaetuna, rätikuga mähitud või lihtsalt pliidilt välja lülitatuna 10–15 minutiks. See „puhkuse” periood on äärmiselt oluline.
Potti jäänud auru jaotub ühtlaselt terade vahel, viies need ideaalsesse seisundisse. Terad imavad lõplikult ülejäänud niiskuse, muutudes pehmeks, kuid säilitades oma kuju.
Püüded kontrollida valmidust või riisi segada keetmise ajal või vahetult pärast seda rikuvad selle protsessi. Iga kaani avamine laseb välja väärtusliku auru ja alandab temperatuuri, mis viib ebaühtlase keetmiseni.
Vee ja riisi suhe sõltub riisi sordist, kuid reegel „ära sega ja lase tõmmata” on universaalne. Pikateralise riisi puhul kasutatakse sageli suhet 1,5:1 (vesi – riis), ümarateralise riisi puhul on suhe lähemal 2:1, kuid lõplik kogus on parem täpsustada konkreetse sordi jaoks.
Riisi põhjalik pesemine kuni vesi on läbipaistev eemaldab liigse tärklise, mis samuti takistab kleepumist. Selle meetodi järgimine nõuab ainult kannatlikkust ja distsipliini.
Tulemuseks on ideaalselt valmistatud riis, kus iga tera on teistest eraldatud. See meetod toimib veatult, muutes tavalise lisandi väikseks kulinaarseks meistriteoseks.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!