Mõne jaoks on see lapsepõlve maitse, teiste jaoks aga põhjus, et vaadata järsku kõrvale ja esitada šokeeritud küsimus: „Kas seda tõesti söödi?” Kommunistlikus Eestis olid sealiha ajud tõeline delikatess, eriti kui laual oli vasikaliha – seda peeti selle roa luksuslikumaks versiooniks.
Kuigi tänapäeval ei leia seda köögis sageli, veenan teid, et selle vastuolulise koostisosa juurde tasub tagasi pöörduda. Mitte ainult tunnetest, vaid ka kulinaarsest uudishimust ja üllatavast toiteväärtusest.
Sealiha ajud – mis see üldse on?
Võib-olla heidutab teid kirjeldus, mida nüüd loete, eelmainitud kulinaarsetest katsetustest, kuid see ei ole midagi muud kui ajukude – tavaliselt sealihast või vasikalihast. Jah, täpselt – aju. Varem kasutati kõike loomakorjust, mis oli pärit loomakorjusest, vastavalt „nulljäätmete“ põhimõttele. – ammu enne, kui see muutus moes olevaks.
Seda peeti varem delikatessiks. Kommunistlikus Eestis, tühjade riiulite päevil, kui õnnestus teravilja kätte saada, tehti sellest tõeline hommikusöögihullus. Enamasti keedeti seda koos sibula ja munadega ning serveeriti värske leivaga. Tänapäeva avokaadotoasti asemel – teraviljaviileib. Ja kuigi see kõlab mõnele nagu kulinaarne õudusnähtus, uskuge – paljud inimesed mäletavad seda veel tänapäevalgi armastusega.
Sealiha ajud – toiteväärtused
Enne kui loobute edasi lugemisest ja jooksete hummuse ja tofu poole – kuulake. Sealiha ajud on tõeline toiteväärtuste pomm. Kuigi selle maine võib olla vastuoluline, räägib koostis enda eest:
- valk – see on kvaliteetse valgu allikas – mis on vajalik lihaste ehitamiseks ja kudede taastumiseks,
- rasvad – see sisaldab palju rasvu, sealhulgas veidi kolesterooli – kuid mõistlikult süües ei tee see kahju,
- B-vitamiinid – eriti B12 ja B5 -, mis toetavad närvisüsteemi ja energiasüsteemi.
- Fosfor, raud ja tsink – need on organismi nõuetekohaseks toimimiseks hädavajalikud.
Sealiha ajud – kuidas valmistada?
Soovid kulinaarset uudsust ja väikest reisi minevikku? Proovige kindlasti sealiha ajusid. Kuidas seda valmistada? See on hea küsimus, sest tõenäoliselt pole sul seni olnud võimalust seda väljakutset ette võtta ja veebis pole palju retsepte. Allpool leiad ühe, kuid konkreetse, järeleproovitud ja retrohõngulise retsepti.
Koostisosad:
- 300-400 g sealiha ajusid,
- suur sibul,
- 2-3 muna,
- sool, pipar maitse järgi,
- lusikatäis võid,
- petersell (värvi ja maitse lisamiseks),
- valikuliselt: veidi piima ja jahu ajude keetmiseks.
Samm-sammult:
- Puhastamine: kui teil on värske väikeaju – see tuleb esmalt põhjalikult verest puhtaks loputada, membraanid ja kõik anumad eemaldada.
- Aurutamine: keeta potis vett, millele on lisatud veidi piima. Pange väikeaju sisse 2-3 minutiks. See võimaldab seda kergemini „lõigata“ ja tükeldada.
- Sibulate praadimine: sulatatakse pannil või ja praetakse peeneks hakitud sibulat kuldseks.
- Ajude lisamine: lisage sibulale kuubikuteks lõigatud ajud ja praadige paar minutit, kuni need hakkavad õrnalt pruunistuma.
- Lõpetage munadega: keetke munad ja praadige neid nagu rüübatud mune. Maitsestage soola ja pipraga. Puista peale peterselli.
Sellisel kujul maitseb ajuripuru kõige paremini koos krõbeda leiva ja marineeritud kurgiga, mis võimaldab teil kõige paremini taastada kommunistliku Poola atmosfääri tänapäeva laual.
Miks on väikeajuust tänapäeval meie köökidest ja laudadest kadunud?
Ühiskondlik muutus maitses? Kultuurilised tabud, mis on seotud „võõraste“ loomsete osade söömisega? Me elame ajastul, kus paljud meist ei taha teada, kust liha pärineb – see peaks olema kenasti pakendatud, kondita, lõhnatu.
Lisaks ei ole ajud kergesti kättesaadavad. Suurtest supermarketitest seda ei leia ja ka lihapoodides ei ole see alati saadaval – tuleb leida sõpru või minna turule, kus seda delikatessi veel leida.
Mõned toitumisspetsialistid taunivad ka selle kolesteroolisisaldust, kuid nagu iga muu taolise asja puhul, ei tohiks see, kui seda aeg-ajalt süüa, kahju teha.
Vasikaliha ajud – kommunistliku ajastu luksus
Tasub mainida, et vasikaliha versiooni peeti luksuskaubaks. Pehmem, delikaatsema maitsega, isegi kreemjas. Seda serveeriti restoranides mõnikord eelroana, võiga, tilliga, mõnikord mädarõikaga. Paljude jaoks oli see tõeline pidulik maitse. Sest igapäevases versioonis söödi aga tavaliselt sealiha ajusid.
Tänapäevastes köökides, eriti neis, kus on fine dining’i ambitsioonid, on rups taas moes. Saba, südamed, maksad ja seega ka ajud (eelistatavalt vasika ajud) serveeritakse nüüd nii, et juba nende nägemine äratab söögiisu.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!