Arstid on nimetanud pudru, mida kõik üle kuuekümneaastased peaksid sööma – ja siin on, miks.
See on hirsipuder. Hirss on kuulus oma polüküllastumata rasvhapete sisalduse poolest, mis hoiab ära veresuhkru tõusu. Samuti sisaldab hirsipuder palju vitamiine ja mikroelemente, nagu kaalium, magneesium, kaltsium, raud ja fluoriid, mis toetavad kõigi süsteemide nõuetekohast toimimist organismis, mis on eakate jaoks hädavajalik. See puder on rikas aminohapete ühendite ja kiudainete poolest, mis kaitsevad vähi eest ja tugevdavad südame-veresoonkonna süsteemi. Räägime, millised on veel hirsi kasulikud omadused ja kes ei tohiks seda süüa.
Millist kasu toob hirss eakate kehale
- Ennetab südame- ja veresoonte haigusi. Hirss sisaldab PP-vitamiini, millel on võtmeroll südame ja veresoonte tugevdamisel. Hirsipuder takistab ka aterosklerootiliste naastude teket ja normaliseerib vere kolesteroolitaset.
- Reguleerib närvisüsteemi tööd. Tänu B-vitamiinide ja magneesiumi sisaldusele kaitseb hirsipuder dementsuse ja Alzheimeri tõve eest.
- Tugevdab hambaid ja luid. Hirsipuder sisaldab fluoriidi ja kaltsiumi, mis tugevdab luukude, ennetades selle haprust, ja kaitseb hambaemaili.
- Aktiveerib ajufunktsiooni ja parandab mälu. Hirsipuder sisaldab magneesiumi, mis aitab ajul korralikult toimida ning kaitseb hajameelsuse ja mälukaotuse eest.
- Reguleerib veresuhkrut. Hirsipuder sisaldab aeglasi süsivesikuid ja kiudaineid, mis takistavad veresuhkru tõusu pärast sööki.
- Ennetab lihaskoe kadu. Hirsipuder sisaldab kergesti seeditavat valku, mis hoiab lihased toonuses ja takistab liigse rasvkoe teket.
- Vabastab depressioonist. Hirsiputru nimetatakse „rahulikkuse tooteks“, sest see tõstab tuju ja rahustab.
- Puhastab organismi toksiinidest, mürkidest ja raskemetallidest. Hirsiputru peaksid sööma kõik, kes elavad kehva ökoloogiaga piirkondades, ja need, kes võtavad antibiootikume.
- Parandab soolestiku tööd. Hirsi normaliseerib seedetrakti tööd ja kiirendab ainevahetust.
Kes ei tohiks süüa hirsiputru
Hirsipuder võib negatiivselt mõjutada neid inimesi, kellel on teatud häired kehasüsteemide töös või haigused. Nende hulka kuuluvad:
- kalduvus kõhukinnisusele;
- kui organismis on joodipuudus;
- mao ülehappesus;
- kõhunäärme haigused.