Seepõõsade viljad on just küpsemas ja need on täis C-vitamiini, karotenoide ja väärtuslikke rasvhappeid. Nüüd on aeg valmistada neist mahla, teed või moosi, säilitades toiteväärtuse sügiseks ja talveks.
Nende toodete regulaarne tarbimine toetab immuunsust, leevendab põletikke ja mõjub soodsalt naha seisundile.
Astelpaju kannab juba vilja
Eesti aedades ja istandustes algab astelpaju hooaeg augusti lõpus ja kestab tavaliselt oktoobrini. Iseloomulikud oranžid või kollased marjad püsivad aga okstel palju kauem, sageli isegi talvel. Viljad on väikesed, ümmargused või kergelt piklikud, tihedalt okkalistel võrsetel ja nendega tugevasti seotud. Seetõttu on koristus töömahukas ja nõuab sageli kindaid, suuremate koguste puhul ka käärid või spetsiaalsed viljakammid. Tasub teada, et põõsas hakkab vilja kandma alles mõni aasta pärast istutamist ja saavutab täisviljakuse 4–6 hooaja järel.
Metsik astelpõõs kasvab peamiselt Balti mere rannikul ja on Eestis osaliselt kaitstud liik. See tähendab, et põõsaid ei tohi kahjustada, eriti liivaluidetel ja kaljudel, kus need täidavad olulist rolli ökosüsteemi stabiliseerimisel. Koduste konservide valmistamiseks on seega parim kasutada omaenda kasvatatud või ostetud marju. Nende maitse iseloomustab intensiivne happesus, selge kibedus ja kergelt eksootiline, ananassile meenutav nüanss, mistõttu kasutatakse neid enamasti koos suhkru, mee või mahedamate puuviljadega.
Millised omadused on astelpaju marjadel?
Astelpaju marjad on üks rikkamaid looduslikke C-vitamiini allikaid, mille sisaldus sõltub sordist ja kasvatustingimustest. Enamasti sisaldavad need 100 g värskete marjade kohta mõnikümmend kuni isegi 400 mg seda koostisosa, mis teeb need selles osas tsitrusviljadest ja mustadest sõstradest paremaks. Lisaks sisaldavad need ka E-vitamiini, keskmiselt umbes 10 mg/100 g, samuti karotenoide, mis annavad viljadele iseloomuliku värvi, ja polüfenoole, millel on antioksüdantne toime. Kõrge kaaliumi-, magneesiumi-, raua- ja muude mineraalide sisaldus täiendab toiteväärtust ja aitab vähendada põletikke.
Lisaks taimedele tüüpilistele omega-3 ja omega-6 happedele sisaldavad need haruldasemat omega-7 (palmitoleiin) ja omega-9 hapet, mis teeb need väärtuslikuks tooraineks toitumise ja kosmeetika valdkonnas. See unikaalne koostis annab neile taastava ja niisutava toime. Praktikas on astelpaju tooted eriti soovitatavad perioodidel, mil infektsioonide risk on suurenenud, või inimestele, kes hoolitsevad oma kolesteroolitaseme eest. Lisaks võivad need toetada inimesi, kes kannatavad naha või limaskestade kuivuse all.
Mida saab astelpaju viljadest teha?
Astelpaju puhul kasutatakse kõige sagedamini mahla, mida saab valmistada kahel viisil. Esimene on külmpressimine, mille tulemusena saadakse selge, väga hapu jook intensiivse aroomiga. Teine variant on puuviljade lühike kuumutamine, mis hõlbustab tihedama viljaliha saamist ja muudab toote maitse mahedamaks. Kõige sagedamini kasutatakse proportsiooni 1 kg puuvilju 300–500 g suhkru kohta, keetes kogu segu 10–15 minutit.
Kompottide valmistamiseks on vaja pikemat aurutamist või õunapektiini lisamist – paksu, klassikalise konsistentsi saamiseks kasutatakse suhet 1:1 (puuviljad:suhkur) ja vähem magusa versiooni jaoks 3:2, keetmist aega 25–35 minutit. Populaarsed on ka siirupid, mis valmistatakse 1 kg puuviljadest, 1 kg suhkrust ja 200–300 ml veest; neid keedetakse umbes 15 minutit, sõelutakse ja kasutatakse seejärel limonaadide valmistamiseks või desserdite alusena.
Puuviljadest ja lehtedest võib ka teed keeta – 1–2 teelusikatäit kuivatatud puuvilju valatakse üle 250 ml 85–90 °C veega ja lastakse 8–10 minutit tõmmata. Mõru maitse tasakaalustamiseks lisatakse joogile sageli ingverit. Köögis kasutatakse puuvilju vürtsina, millel on iseloomulik happesus – need sobivad hästi kanaliha ja rasvase kala kastmetesse (umbes 1 supilusikatäis viljaliha 200 ml kastme kohta), õuna või kõrvitsaga chutney’sse ning ka magustoitudesse, kus need sobivad hästi mahedamate puuviljadega, näiteks 2:1 suhtes õunaga mousse’is.