NSV Liidu söökla ei olnud lihtsalt toidupunkt, see oli sotsiaalne institutsioon, gastronoomilise distsipliini teater ja maitsete areen, mida mujal ei olnud võimalik leida – ja jumal tänatud, ja samas haletsusväärne.
Tule, võtame istet õlitatud ja pühitud laua taga, võtame kandiku, seame end järjekorda ja viime selle rituaali korralikult läbi.
Suitsusupp: alumiiniumpottide legend.
Hernesupp sööklas oli alati üllatus. Ma ei teadnud kunagi, kas see on paks nagu puder või vedel nagu reetmine. Aga alati – selle ebaselge „suitsuse“ noodiga, mis sai hüüdnime „suitsusus“.
Mis on see saladus
Herned on enamasti pulbristatud tolmuks, ja see oli hea. Ei mingit tekstuuri, ei mingeid tükikesi – ühtlane toitva kõhnuse mass.
Suitsu ei ole suitsutatud ribid, mitte vorst. See on tükk kondiga suitsutatud või mõnikord lihtsalt „vedel suits“, kui kokk oli julge ja loominguline.
Serveerimine: metallist küna, roostevaba kauss, mõned rohelised – purgi veest. Mõnikord ujus peal väike rasvapudru – nagu kvaliteedimärk.
Kuidas see tundus:
- Ma olen täis, ma olen soe, ma võin elada
- Kui ainult üks hernes oleks veel terveks jäänud!
- Suitsus… aga milline suitsusus!
Igavene pajaroog: lapsepõlvest pärit maitsete betoon.
Zapekanka on peamine magustoit, teine roog ja karistus halva käitumise eest korraga.
NSV Liidus tunti ainult kolme tüüpi pajarooga:
- Tvorozhnaya
- manna
- Määratlemata (arvatakse, et oli makaronid, kodujuust, manna ja kama).
Omadused:
Kuju – alati viilutatud noaga, mida ei pestud käikude vahel. Siledad ruudud, nagu telliskividest tehtud.
Konsistents – „kummist vahust“ kuni „märja käsnani“.
Kaste on magus, paks, nagu lahjendatud kondenspiim. Mõnikord on see lihtsalt vedel kissel, ja see on elegantsi tipp.
Maitse – „noh… mitte vastik“.
Mida sa selle juurde jõid?
- Kuivatatud puuviljakompotti. Pruunilillat värvi, maitseb nagu kontsentreeritud sügis. Mõnikord oli üks üksik ploom, ja siis peeti seda õnnelikuks.
- Kisel. Kas joomine (valatakse lõigatud klaasi, vaevu valatakse) või lusikaga, kus lusikas seisab omal kohal.
- Tee lihvitud klaasis, tassis või lihtsalt taldrikul – alati pesemata alumiiniumi lõhnaga.
Miks me seda kõike sõime?
Sest see oli soe, lihtne, stabiilne. Sest pärast sellist toitu ei olnud sa õnnelik, vaid toidetud, ja see oli NSV Liidus tähtsam. Ja kõigil oli sama lapsepõlvemaitse. Ja muidugi pesemata alumiiniumi lõhn.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!