Paljudes valmis küpsetussegudes kasutatakse looduslike koostisosade asemel odavamaid, sünteetilisi asendajaid. Kuigi erinevus on mõnikord peidetud ühe tähega pakendil, on sellel tegelik mõju toidu maitsele ja lõhnale. Selgitame, mis vahe on vanilli- ja vaniljesuhkrul ning miks tasub valida kodune alternatiiv.
Mis vahe on vaniljesuhkrul ja vaniljesuhkrul?
Vanillinsuhkur on lahtine toode, mis on odav ja kergesti kättesaadav, kuid põhineb ainult kunstlikul lõhna- ja maitseainel. See sisaldab valget rafineeritud suhkrut ja vanilliini või etüülvanilliini – aroomiühendeid, mida toodetakse keemiliselt, tavaliselt ligniinist (puidu derivaat). Kuigi neid aineid on looduslikus vaniljes tõepoolest olemas, ei ületa nende osakaal ühte protsenti, mistõttu neid ekstraheeritakse peaaegu eranditult sünteetiliselt tööstuslikel eesmärkidel. Tulemuseks on lihtsakoeline, ühemõõtmeline ja sügavuseta lõhn, millel on vähe ühist loodusliku vanilliga. Veelgi enam, vanilliin on potentsiaalsete ärritajate nimekirjades – see võib põhjustada nahareaktsioone ja ärritust tundlikel inimestel.
Vaniljesuhkur on valmistatud teisiti: see sisaldab tõelisi vaniljekaunu või vaniljeekstrakti, mõnikord kuni 30% oma koostisest. Sellisel tootel on intensiivne, keeruline aroom ja iseloomulik, kergelt karamelline värvus, eriti kui tootmisprotsessis kasutatakse rafineerimata roosuhkrut. Lisaks maitsele on vanilje ka tervisele kasulik: sellel on antioksüdantsed omadused, see aitab seedetraktile ja leevendab närvipingeid. Siiski on paljudes kauplustes raske leida ehtsal taimel põhinevaid tooteid – turul domineerivad sünteetilised versioonid, mida müüakse peaaegu identse pakendiga ja mille nimi erineb ainult n-tähega.
Kodune vaniljesuhkur
Kodune vaniljesuhkur on lihtne viis valmistada naturaalset maitset, mida ei saa võltsida. Põhiversiooni jaoks on vaja vaid kolme-nelja vaniljepulbrit ja umbes 200 grammi suhkrut – see võib olla klassikaline valge suhkur, kuid sama hästi sobib ka roosuhkur, tuhksuhkur või ksülitool. Lõika pulgad pikuti lahti, võta mustad seemned välja ja sega need suhkruga. Haki ülejäänud koor ja lisa samuti segule. Kogu segu tuleks panna õhukindlasse klaaspurki, mida tuleks pärast sulgemist vähemalt kaheks nädalaks kõrvale panna. Selle aja jooksul võtab suhkur vanilje maitse täielikult endasse.
Selline omatehtud koostisosa ei taga mitte ainult paremat küpsetuskvaliteeti, vaid väldib ka kunstlikke lisandeid ja maitsetugevdajaid, mida sageli leidub tööstuslikes versioonides. Vananedes suureneb selle aroomi intensiivsus, eriti kui mahutit iga paari päeva tagant kergelt raputada, mis võimaldab eeterlike õlide ühtlast jaotumist. Veelgi enam, seda saab muuta soovi korral: lisada uusi vaniljepulki, asendada suhkur rohkemate toiteväärtustega või isegi segada seda teiste värskete lõhnadega (näiteks tsitrusviljadega).
Milleks kasutada vaniljesuhkrut?
Vanillisuhkur on üks neist koostisosadest, mis võib küpsetiste iseloomu täielikult muuta. See sobib hästi pärmitortidesse, biskviitkookidesse, koogiküpsetesse ja muffinitesse, andes neile sügava ja loomuliku aroomi. Erinevalt sünteetilistest lisaainetest ei domineeri see maitse üle, vaid võimendab seda – piisab vaid ühest või kahest teelusikatäiest, et täita köök lõhnaga, mis tõotab õnnestunud magustoitu. Kasutades seda kreemides, glasuurides ja jäätistes, võimaldab see magusust esile tuua, ilma et peaks suurendama suhkru kogust, mistõttu on see eriti hinnatud retseptides, mis nõuavad kalorite piiramist, säilitades samas maitse tasakaalustatuse. Sama hästi toimib see ka jookides – kuuma šokolaadi, kakao või kohvi lisamine annab talle peene aroomi ja magusama iseloomu, ilma et oleks vaja kasutada valmis maitse- ja lõhnasiirupeid.
Vanillisuhkru kasutamine ei piirdu siiski ainult kondiitritoodetega. Paljudes kodudes lisatakse seda pannkookidele, omlettidele, piimaga riisile, pudingitele ja kaerahelvestele – kõikjal, kus klassikaline suhkur võib tunduda liiga neutraalne. Samuti on ta populaarne puuviljakonservide koostisosa: konservid, moosid ja kompotid, millele ta lisab sügavust ja loomulikku magusust. Seda võib kasutada ka vahukoores, külmas juustukoogis või puuviljamoosis – eriti õrna maitsega puuviljades, nagu vaarikas või pirn, kus vanilje sulandub hästi puuvilja happesusega. Tasub meeles pidada, et väike kogus vaniljesuhkrut võib rikastada ka kuivi toite: Aasia ja Kariibi mere köögis kasutatakse seda koostisosa mõnikord kodulindude marinaadides, karrikastmetes või isegi kõrvitsasuppides. Sellistes kombinatsioonides ei domineeri see, vaid toob pigem peenelt esile teisi maitseid, lisades roogadele soojust ja iseloomu.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.