Kartul on üks enim tarbitavaid tooteid Eesti köögis. Peaaegu iga päev maanduvad nad meie taldrikutel erinevates vormides. Nad on odavad, täidavad ja mitmekülgsed. Selle köögivilja ostmisel peaksime aga hoolega silma peal hoidma, sest mõned neist võivad olla meie tervisele isegi ohtlikud. Millele peaksime tähelepanu pöörama, et tavaline, tavaline kartul meid ei mürgitaks?
Värv on oluline. Roheline kartul tsensuuri kohta
Kuidas kartul välja näeb, teab peaaegu igaüks. Kuid üksikasjad on olulised. Heal, ideaalsel kartulil peaks olema sile, pinguldatud koor, ilma kahjustuste või värvimuutusteta, hallituse või laikudeta. Värvus, sõltuvalt sordist (kollane, roosa, punane), peaks olema ühtlane – ei tohi olla rohelisi laike.
Oluline on ka mädanemismärkide puudumine. Heal kartulil ei tohiks olla pehmeid tükke, märgaid laike ega ebameeldivat lõhna.
Kui kartulil on rohekas varjund, on see esimene võimalik hoiatusmärk. Roheline värvus tähendab, et mugulas on moodustunud solaniini – mürgine aine, mis kaitseb taime kahjurite eest, kuid on inimesele ohtlik.
Solaniini mürgistuse sümptomid on peamiselt kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine, kõhulahtisus, pearinglus ja äärmuslikel juhtudel neuroloogilised probleemid.
Sellised rohelised kartulid on parem ära visata. Mõnikord võib ära lõigata ainult värvunud osa – kuid ainult siis, kui see on tõesti väike. Suuremate tükikeste puhul – ärge riskige ja visake selline köögivili ära.
Idanenud kartulid. Süüa või mitte süüa?
Kui kartulid hakkavad idanema (idanema), siis suureneb ka solaniini sisaldus – eriti idanemiste ja nn silmade ümbruses. See on teine põhjus, millal on kõige parem kartuli söömisest loobuda.
Kui aga kartulil on väikesed idud ja viljaliha on tihke ja ilma värvimuutusteta – need võib ettevaatlikult eemaldada ja kartulit küpsetada. Kui aga kartul on pehme, kortsuline, rohkete võrsetega – siis on parem seda mitte süüa.
Kartuli äraviskamise põhjuseks võib sageli olla kehv ladustamine. Kartulit ei ole hea hoida soojas ja valgusküllases kohas. See soodustab solaniini moodustumist ja tärklise lagunemist.
Sellised kartulid on kibedad ja ebameeldivad. Lisaks on neil ebameeldiv lõhn, nende viljaliha on pehme, tume või värvuselt muutunud ja koor on kortsus ning kartul näeb välja „kulunud“.
Sellised mugulad ei sobi söögiks – neid on parem mitte kasutada, isegi pärast koorimist ja keetmist.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.