Jenni küpsetab leiba oma perekonna 200 aasta vanusest hapukapsa algainest. 30 aastat seisnud hapukapsa algaine leidmine ja selle taaselustamine oli tõeline väike ime.
Jenni Ukkola, 41, hakkas hapukapsa küpsetamise vastu huvi tundma koronaviiruse pandeemia ajal. Esmalt valmistas ta ise nisust hapukapsa, kuid noor hapukapsa oli ettearvamatu. Siis luges ta, et paljud inimesed küpsetavad tiinuga, ja meenus, et tema isapoolsel vanaemal Hilkkal oli selline olemas.
„Ema haigestus dementsusesse, kui ma olin alla kümneaastane, ja pärast seda ei küpsetanud ta enam, kuid lapsena tegin ma koos temaga saiakesi ja nägin, kuidas ta leiba küpsetas,” räägib Haminas elav Jenni.
Jenni vanemad elavad tema ema ja isa vanas majas, nii et ta küsis, kas ema tiinu on veel alles. Uskumatult oli tiinu üle 30 aasta köögikambris hoiul olnud ja selle servadel oli isegi kuivanud juur.
„Ma mõistsin kohe, et juur on väärtuslik pärand, ja küsisin Facebooki grupist Hapanjuurileipurit nõu, kuidas juurt säilitada ja tiinu kergeks teha. Esmalt loputasin starterit dušipeaga, et eemaldada tolm. Siis kraapisin niisutatud juure klaaspurgi ja panin starteri lõpuks ämbrisse paisuma.”
Jenni silmad täitusid rõõmupisaradega, kui juur elustus ja hakkas kohe pärast ühte toitmist mullitama.
„Nimetasin nisujuure oma ema järgi Hilkaks. Isa rääkis mulle, et ema tegi varem rieskat, kerget leiba kaerast ja odrast. Osast juurest tegin rukki juure, mille nimetasin sobivalt Ristoks,” selgitab Jenni.
Leivaahjus küpsetatud leib on krõbedam
Jenni sõnul on juur vähemalt 200 aastat vana.
„Ema tõi selle kodust kaasa, kui ta isaga abiellus. Pann on valmistatud ema emapoolse vanaisa poolt ja pärineb ilmselt sellest ajast. Seega on see säilinud vähemalt viis põlvkonda ja kõik põlvkonnad peale minu vanemate on seda küpsetamiseks kasutanud.“
Jenni küpsetab tiinus alati rukkileiba. Tainas kerkib selles paremini kui muudes nõudes. Tiinus mahub nii palju leiba, et saab küpsetada terve päeva. Tavaliselt jätkub tainas 15 ümmarguse rukki leiva ja mõne väikese leiva jaoks. Osa sellest läheb sugulastele ja sõpradele.
„Ma küpsetan leiba nii elektriahjus kui ka leivaahjus. Meil on kaks leivaahju, kuna elame minu abikaasa vanavanemate vanas talus ja nii vanas kui ka uues majas on leivaahjud. Leivaahjus küpsetatud leib on krõbedama koorikuga.”
Elektriahjus hapukapsaleiva küpsetamise juhised on olemas, kuid Jenni ei suutnud leida juhiseid puuahju kasutamiseks. Katse-eksituse meetodil õppis ta, kui kuumaks ahju kütta, millal leiva ahju panna ja kui kaua küpsetada.
„Kui ma ei küpseta, hoian kuivatatud juuret mitmes purgis ja loomulikult ka heina kuhjades. Niipalju kui ma tean, olen ma ainus, kellel on ema juur, seega hoian igast taignapartii juurest natuke alles, igaks juhuks.“