Arbuusiseemneid peetakse sageli mittevajalikuks jäätmeks ja visatakse koos koorikega prügikasti.
Samas sisaldavad need väärtuslikke toitaineid, mis võivad organismile kasu tuua.
Peamine põhjus, miks inimesed nende söömist vältivad, on müüt, et need kahjustavad seedimist. Mõned kardavad, et seemned võivad põhjustada pimesoolepõletikku või häirida soolestiku tööd.
Teaduslikud uuringud lükkavad need kartused ümber, kinnitades arbuusiseemnete ohutust väikestes kogustes. Need on rikkad kiudainete poolest, mis parandavad soolestiku peristaltikat.
Arbuusiseemned sisaldavad valku, magneesiumi, rauda ja kasulikke rasvu, sealhulgas oomega-6. Need elemendid toetavad südame tööd, tugevdavad immuunsust ja osalevad ainevahetuses.
Maksimaalse kasu saamiseks on parem seemned idandada või kergelt praadida. Toored seemned on raskemini seeditavad, kuid kuumtöötlemine suurendab nende toiteväärtust.
Peenestatud arbuusiseemned võib lisada smuutidesse, salatitesse või küpsetistesse. Need annavad roogadele kerge pähklimaitse ja rikastavad neid mikroelementidega.
Päevane tarbimiskogus ei tohiks ületada 5–10 tükki. Liigne kogus võib põhjustada raskustunnet maos kõrge rasvasisalduse tõttu.
Neeruhaigustega inimesed peaksid seemneid tarbima ettevaatlikult, kuna need sisaldavad tsütruliini. Suurtes kogustes tekitab see aine lisakoormust erituselunditele.
Lastele võib anda arbuusiseemneid alates 3. eluaastast, eelnevalt need peenestades. See väldib juhusliku sissehingamise ohtu ja tagab kasulike ainete kerge omastamise.
Arbuusiseemnete lisamine toidusse aitab mitmekesistada toitumist ja täita mineraalide puudujääki. Need on eriti kasulikud taimetoitlastele kui taimse valgu ja raua allikas.
Siiski tuleb meeles pidada, et suure hulga seemnete söömine võib põhjustada puhitus või kõhukinnisust.
Arbuusiseemnete regulaarne tarbimine väikestes kogustes toob ainult kasu. Need muutuvad kasututest jäätmetest väärtuslikuks osaks tervislikust toitumisest.