Paljud perenaised kurdavad, et turult ostetud mais on kõva ja maitsetu. Kuid kokad kinnitavad, et magusa maisi saladus ei peitu sordis, vaid valmistamisviisis.
Peamine nipp on keeta seda mitte ainult vees, vaid lisada ka piima ja suhkrut. Seda meetodit on lõunapoolsetes riikides kasutatud juba ammu.
Maisi keetmine vees piima ja suhkruga: samm-sammult
Esmalt puhastatakse mais lehtedest ja leotatakse külmas vees. See aitab säilitada mahlakuse ja kiirendab keetmist.
Seejärel valatakse potti võrdses koguses vett ja piima. Iga liitri vedeliku kohta lisatakse üks supilusikatäis suhkrut.
Mais pannakse keevasse segusse ja keedetakse aeglasel tulel. Aeg sõltub maisitõlvade küpsusest: noored on valmis 20 minutiga, küpsed tunniga.
Piim muudab terad pehmeks ja õrnaks. Suhkur tugevdab maisi loomulikku magusust.
Miks seda ei tohiks soolata
Kokad märgivad, et maisi ei tohi keetmise ajal soolata. Sool muudab terad kõvaks ja võtab neilt mahlakuse.
Parem on soolata juba valmis kolbi enne serveerimist. Siis on maitse erksam ja külluslikum.
Mõned perenaised lisavad vette tükikese võid. See annab maisile kreemja maitse ja aroomi.
Kokad rõhutavad: oluline on kolbe mitte üle keeta. Pikk keetmine hävitab suhkrud ja muudab maisi maitsetuks.
Kogenud kokad soovitavad valmidust kontrollida hambaorkidega. Kui terad on pehmed, kuid elastsed, on mais valmis.
Klassika või uuendus
Huvitav on see, et Ameerika Ühendriikides ja Lõuna-Euroopas peetakse sellist keetmismeetodit klassikaliseks. Seal valmistatakse maisi alati piima ja suhkruga.
Eestis on see meetod alles populaarsust kogumas. Aga need, kes seda proovinud on, ei pöördu enam tavapärase keetmise juurde tagasi.
Saladus on lihtne: piim ja suhkur muudavad maisi magustoiduks. Ja maitse meenutab tõepoolest lapsepõlve.