Kirsimarmelaad on alati olnud koduse köögi klassika. Kuid vähesed teavad, et meie vanaemad lisasid sellele ootamatu koostisosa – paar piprakarpi.
Esmapilgul tundub see veider, sest pipar seostub teravate roogadega. Kuid just see annab moosile erilise maitse ja aroomi.
Pipar tugevdab kirsside magusust ja muudab maitse sügavama ja külluslikumaks. Selle vürtsikas maitse rõhutab marjade hapukust ja loob harmoonia.
Kokad märgivad, et pipar aitab tasakaalustada suhkrut. Tänu sellele ei tundu moos liiga magus, isegi kui selles on palju suhkrut.
Lisaks on mustal pipral antiseptilised omadused. See aitab moosi kauem säilitada ja takistab hallituse teket.
Meie esivanemad teadsid, et vürtsid võivad olla mitte ainult maitseained, vaid ka looduslikud säilitusained. Seetõttu ei olnud pipra lisamine juhuslik, vaid praktiline otsus.
Huvitav on see, et erinevates piirkondades kasutati ka teisi vürtse. Mõnes peres lisati moosile nelki või kaneeli, kuid just pipar peeti universaalseks.
Kaasaegsed kokad kinnitavad, et see meetod toimib ka tänapäeval. Mõned piprakarid ei tee moosi teravaks, vaid lisavad sellele vaid õrna aroomi.
Selline retsept sobib eriti hästi paksule moosile või džemmile. Selles avaldub vürtside maitse järk-järgult ja muutub üha tugevamaks.
Paljud perenaised, kes on seda meetodit proovinud, ei pöördu enam klassikalise retsepti juurde tagasi. Pipar muudab moosi ainulaadseks ja meeldejäävaks.
Vanaemade teada olnud saladus on täna jälle populaarseks muutumas. See tõestab, et väike detail võib täielikult muuta harjumuspärase roa maitset.