„Viimasel ajal olen väga mures, et mu äi on võtnud mitu väikest laenu ja nende intressimäärad ei ole madalad. Ma ei tea täpselt, kui suured need on, aga see ei lase mul rahu leida. Mis saab nendest laenudest, kui temaga midagi juhtub? Kas need jäävad meie kanda? Ma ei tea ka, kuidas temalt küsida, see tundub ebamugav teema.“ — Marika, 43 aastat
Surnu vara pärandamine toimub kas testamendi alusel, st vastavalt testamendi koostaja eluajal koostatud kirjalikule korraldusele, kuidas tema vara pärast surma jagada, või kui testamenti ei ole koostatud, vastavalt seadusele.
Lähikese inimese lahkumine toob kaasa mitte ainult leina ja kaotuse. Tavaliselt tuleb pärast lähedase inimese surma tegeleda ka tema varaga, st pärandiga.
Pärandi üleandmisega seotud toimingute tegemiseks tuleb esmalt esitada notariile avaldus pärimismenetluse algatamiseks.
Õigused (kinnisvara, koduvara, pangakontodel olevad rahalised vahendid, väärtpaberid, kollektsioonid, väärisesemed, rahalised nõuded teiste isikute vastu, näiteks antud laenud jne) ja kohustused (erinevad võetud laenukohustused), mis surma hetkel kuulusid pärandajale, lähevad pärast tema surma üle tema pärijatele. Pärandaja vara pärandamine toimub kas testamendi alusel, st pärandaja eluajal koostatud kirjaliku korralduse alusel, milles on sätestatud, kuidas tema vara pärast surma jagada, või kui testamenti ei ole koostatud, siis seaduse alusel.
Eesti õiguse kohaselt algab pärandiline õigus reeglina pärandaja surma päeval ja pärand läheb pärandaja surma hetkest pärandaja pärijatele. Seega, olenemata sellest, kas pärijad on pärandaja surma järel pärandiga seotud toiminguid teinud või mitte, loetakse pärand neile üle läinuks. Seega on pärijate aktiivne osalemine pärimismenetluses pärijate huvides ja mõnel juhul ka nende huvide kaitsmiseks.
Pärandist ei saa valida parimat.
Tänapäeva majandustingimustes jätab surnu endast maha sageli mitte ainult vara, vaid ka rahalised kohustused. Pärandit ei ole aga võimalik jagada nii, et näiteks pärandist eraldada väärtuslik kinnisvara või kunstikogu, kuid võlgu endale võtta ei võta. Pärandit saab pärida ainult tervikuna.
Pärandit saab pärida ainult tervikuna.
Pärandi koosseis sõltub muu hulgas sellest, kas pärandaja oli surma hetkel abielus ja tema vara oli ühine abikaasaga või kas pärandaja oli vallaline või abielus, kuid tema ja tema abikaasa olid sõlminud lahusvara lepingu. Abikaasade ühisomandi korral pärandatakse eeldatavasti pool mõlema abikaasa varast, vastasel juhul pärandatakse kogu pärandaja vara.
Kui pärandis on varasid rohkem kui võlgu, ei teki pärandi vastuvõtmisega tavaliselt probleeme. Siiski juhtub sageli, et pärast surma ületavad finantskohustused varad. On ka juhtumeid, kus pärast surma jäävad alles ainult võlad, kuid varasid ei ole.
Kui pärijad jäävad passiivseks, arvates, et „vara ei ole, on ainult võlad, surnu ei saa neid maksta ja mina ka ei kavatse“, võivad nad jääda kaitsetuks. See on seotud asjaoluga, et üldjuhul on pärija kohustatud täitma kõik testamendijärglase kohustused, ja kui pärandist selleks ei piisa, peab ta need kohustused täitma oma vara arvelt.
Pärija võib pärandist loobuda, kui ta esitab notariaalselt kinnitatud avalduse pärandist loobumise kohta kolme kuu jooksul pärandaja surma päevast ja pärandiõiguse kohta teabe saamisest, kuid selline loobumine kehtib ainult loobuja suhtes. Pärandist loobumise korral saab loobuja pärijaks isik, kes oleks pärinud, kui loobuja oleks surnud enne pärandi avamist. Praktikas tähendab see, et kui pärast vanaisa surma loobub tema poeg pärandist, on järgmised pärijad lapselapsed, mitte poeg. Kui lapselapsed loobuvad samuti pärandist ja neil ei ole lapsi, saavad pärijateks teise järjekorra pärijad – vanaisa vennad ja õed, nende lapsed ja lapselapsed. Kui ka nemad loobuvad, saavad pärijateks vanaisa tädi ja onu lapsed ning nende lapsed. Sellised järjestikused loobumised sunnivad kaugemaid sugulasi tegutsema, kuid ei lahenda olukorda sisuliselt, vaid pigem lükkavad probleemi järgmise pärija lauale ja tõenäoliselt ka rikuvad suhted.
Vara inventuur
Olukorras, kus pärijad ei tea pärandaja tegelikku varalist seisundit või kahtlustavad, et tal on võlgu, on mõistlikum pärand vastu võtta ja pärimismenetluse algatamisel pöörduda notari poole palvega teha vara inventuur. Inventuuri teostab notari poolt määratud kohtutäitur, kellele tuleb esitada kogu teave teadaoleva vara ja kohustuste kohta. Lisaks võib kohtutäitur koguda teavet krediidiorganisatsioonidelt ja muudelt isikutelt ning korraldada avaliku üleskutse, mille käigus ta kutsub isikud, kellel on õigused ja nõuded pärandile, teatama kohtutäiturile oma õigustest ja nõuetest. Inventuuri käigus kogutud dokumentide alusel koostab kohtutäitur vara inventuuri, kuhu kantakse kõik pärandvara kuuluvad esemed, mis olid olemas pärandi avamise hetkel, tavaliselt koos nende ligikaudse turuväärtuse ning pärandvara õiguste ja kohustustega.
Kui pärandvara inventuuris on märgitud, et pärandaja võlad ületavad tema vara väärtuse või et vara puudub üldse ja on ainult võlad, on pärijal kaks võimalust. Esimene võimalus on tasuda kõik pärandaja võlad ja kui vara ei piisa, maksta puuduv osa. Teine võimalus on viivitamatult esitada maakonna kohtule avaldus pärandi pankroti väljakuulutamiseks. Seejärel järgib kohus tavapärast pankrotimenetlust, mis ei nõua pärijate aktiivset osalemist: esmalt määrab kohus ajutise pankrotivara halduri, kes omakorda määrab kindlaks pärandaja vara ja kohustused. Kui pärandajal ei ole vara, mida võiks võlgade tasumiseks müüa, lõpetatakse pankrotimenetlus. Kui pankrotihaldur tuvastab, et pärandajal on vara, tunnistab kohus pärandi pankrotis olevaks ja nimetab pankrotihalduri, kes pankrotiseaduse alusel realiseerib pärandaja vara ja korraldab võlausaldajatele väljamaksed. Pärast pankrotiavalduse esitamist piirdub pärijate vastutus pärandiga seotud kohustuste eest selle pärandiga ja pärijate oma vara jääb puutumata.
Kui pärandajal ei ole varasid, mida võiks võlgade katteks müüa, lõpetatakse pankrotimenetlus kokkuleppega.
Seetõttu ei ole mõistlik pärandist loobuda, kui pärandijätjal on võlad, lootes, et kõik laheneb iseenesest, sest pärandijätja võlausaldajate aktiivse tegevuse korral võib see pärandajatele kaasa tuua suuri rahalisi kaotusi. Mõistlikum on pöörduda notari poole vara loetelu koostamiseks ja selle alusel otsustada, kas pärandaja vara säilitada ja tema võlad ise tasuda, müüa tema vara ja võlad sellega katta või usaldada pankrotimenetlus kohtu poolt määratud pankrotihaldurile, kes teeb seda professionaalselt ja veatult.
Mõnel juhul on pärandvara inventariseerimine ka seadusega kohustuslik. Näiteks on pärandvara inventariseerimine kohustuslik, kui pärija on piiratud teovõimega isik. Piiratud teovõimega isikud on alaealised lapsed, samuti täisealised isikud, kes ei mõista oma tegude tähendust ja kellele on kohtu poolt määratud eestkostja. Samuti tuleb meeles pidada, et kui piiratud teovõimega pärija seaduslik esindaja (näiteks alaealiste pärijate ema või isa) ei ole pärijate huvides pärandvara inventuuri koostamist taotlenud, vastutab ta isiklikult pärandaja võlgade eest, mille tasumiseks pärandvara ei piisanud.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!