Märdipäev köögis, roog nr 1: praetud hani. Retsept Sylvia Kalviku raamatust „Eesti rahvatoite” (1984)

Mardi päev (Mardipäev) Eestis

Mardipäev on Eestis rahvapüha, mida tähistatakse 10. novembril ja mis on üks vanimaid sügisesi rituaalipäevi.

varem oli Mardipäev oluline piir sügise ja talve vahel. Arvati, et pärast märtsi ei tohi enam karja karjatada, põllul töötada ega õhtuti ketrama. Sel päeval „käisid mardid” – rüütud (mardisandid), kes laulsid rituaalseid laule, soovisid pererahvale rikkalikku saaki ja tervist ning said vastutasuks süüa, teravilja, rasva või maiustusi. Rituaal sümboliseeris aasta vahetust, viljakust ja õnne.

Tänapäeval on märtsipäev rõõmsameelne rahvapüha, mida eriti armastavad lapsed.

Lapsed riietuvad vanadesse kostüümidesse, käivad majadest majja, laulavad laule, naljatavad ja saavad maiustusi – natuke nagu Halloween, aga rahvusliku värvinguga. Koolides ja lasteaedades korraldatakse temaatilisi pidusid ja täiskasvanud säilitavad traditsiooni kui osa kultuuripärandist, mis sümboliseerib headust, suuremeelsust ja põlvkondade vahelist sidet.

Mida eestlased valmistavad Mardipäevaks

Mardipäevaks valmistatakse Eestis traditsiooniliselt toitvaid, lihtsaid ja „maiseid“ roogi, sest püha on seotud põllumajandusaasta lõppemise ja talve saabumisega. Peamised toiduained on liha, juurviljad, teraviljad ja leib.

Vanasti kostitasid peremehed „mardisandeid” kõigega, mis majas leidus, et tagada endale õnn järgmiseks aastaks. Tänapäeval valmistavad paljud pered traditsiooniliste roogade kergendatud versioone – küpsetavad liha koos juurviljadega ahjus, teevad taimseid putru ja lisavad kaasaegseid vürtse, kuid püha vaim – kõikide külaliste külalislahkus ja soojus – on jäänud samaks.

Sylvia Kalviku raamatus „Eesti köök” (1984) on kirjeldatud kolme varianti traditsioonilisest eestlaste Mardipäeva menüüst:

  1. Hane- või kanaroog hapukapsaga. Keedetud kartulid. Sepik. Köömnetee.
  2. Kapsas „mulgi” keedetud liha ja kartulitega. Leib. Piparmünditee.
  3. Supp klimpudega. Rukkijahu pirukad lihaga. Lõhnaõli tee.

Täna õpime, kuidas valmistada hanepraadi Mardipäeval Sylvia Kalviku retsepti järgi.

Märdipäev köögis, roog nr 1: praetud hani. Retsept Sylvia Kalviku raamatust „Eesti rahvatoite” (1984)

Praetud hani kartulite ja kapsaga Mardipäeval: Silvia Kalviku retsept

Koostisosad

  • 1 terve hani (3–3,5 kg)
  • vesi
  • sool
  • 2 spl hapukoort

Märdipäev köögis, roog nr 1: praetud hani. Retsept Sylvia Kalviku raamatust „Eesti rahvatoite” (1984)

Valmistamine samm-sammult

Koorige haned sulgedest ja põletage, seejärel hõõruge seestpoolt soolaga.

Õmblege kinni auk kõhus.

Siduge jalad, tiivad ja kael õhukese niidiga rümba külge.

Hõõruge hane väljastpoolt soola ja hapukoorega.

Märdipäev köögis, roog nr 1: praetud hani. Retsept Sylvia Kalviku raamatust „Eesti rahvatoite” (1984)

Pange hane pannile, lisage veidi kuuma vett ja asetage ahju.

Küpsetamise ajal kastke hane mahlaga.

Küpsetage umbes 2–2,5 tundi.

Serveerige keedetud või praetud kartulite ja hapukapsaga.

Märdipäev köögis, roog nr 1: praetud hani. Retsept Sylvia Kalviku raamatust „Eesti rahvatoite” (1984)

Silvia Kalvik ja tema raamat „Eesti rahvatoite”

Silvia Kalvik on eesti etnograaf, rahvakultuuri ja -elu spetsialist. Ta uuris eesti rahva toitumistraditsioone ja köögielu.

Raamatu „Eesti rahvatoite” originaalväljaanne ilmus Eestis nõukogude ajal. Raamat koosneb kahest osast:

  • esimene osa on ajalooline ülevaade sellest, milline oli eestlaste toit 19. sajandil (tavaline ja pidulik);
  • teine osa on praktilised retseptid, mis on rühmitatud kategooriate kaupa ja kohandatud tänapäeva köögile.

Silvia Kalvik ja tema raamat „Eesti rahvatoite”

Tõlked ja väljaanded:

  1. Venekeelne väljaanne: „Эстонская кухня” (1984) – näited oksjoni veebilehel.
  2. Ingliskeelne väljaanne: „Estonian cuisine” (1993) – tõlge inglise keelde.
  3. Saksa väljaanne: „Aus der estischen Nationalküche”.

Sylvia Kalviku raamat on üks klassikalisi teoseid Eesti traditsioonilise köögi ja eluviisi teemal. Selle mainimine raamatutes, blogides ja meedias näitab, et seda kasutatakse nii etnograafilise allika kui ka köögiretseptide kogumikuna.

Scroll to Top